Meie küla eided otsivad tarkuseteri

Eesti vanasõnad on ammendamatu tarkuseallikas. Kui lugeda avatud ja taipliku meelega, siis elukoolis jänni ei jää. Koostaja saatesõnast Eidetarkuste kogumikku olen korjanud vanasõnu tüdruku ja naise, ema ja memme, ämma ja eide tegemistest ning saatusest, lootustest ja ootustest, suhetest meeste ja lastega ning muidugi tööga. Eesti naine ei saa ilma tööta. Teda piitsutab lapsena ema, naisena mees, teda piitsutab elu ja ta piitsutab ennast ka ise. Eesti naine on ka uudishimulik ja õpihimuline, ehkki vanasõnades on koolitarkuse ja õppimise juures juttu ikka pigem meestest (nt Tarkus on mehe vägi). Ja töö ei saa ka naiseta ja naine ei saa meheta. Õige Eesti naine on hoolikas pereema, sõnakuulelik ja töökas perenaine, tubli tütar oma vanematele, vagur leinaja lesena. Sellisena on ta meie vanarahva tarkuseteradesse raiutud. Tuleb tunnistada, et palju on nendes vanasõnades ikka mehepoolset vaadet ja hinnangu andmist, meeste meelt. Eks muidugi – kõrvaltvaatajale paistab ju selgemalt... Mida aga naised tegelikult tahavad? Kas olla selline nagu kirjeldavad vanasõnad või olla hoopiski keegi teine? Milline siis? Kas me teame? Olles poolsada aastat siin maamunal ringi tallanud, julgen arvata, et elutarkus tuleb tasapisi ja kogemuste najal. Ehkki võiks seda teadmist ju maast madalast koguma hakata, annab selle õpetuse ikkagi elu ise. Ja igaühel on oma tarkus. Oma eidetarkus ja oma tarkus eidena. Kuna vanadel eestlastel oli töökuse kõrval üks olulisemaid väärtusi autunne, siis sellest raamatus ka alustame. Au, töökus ja õige käitumine – see vanasõnade tarkus kuulus ema õpetuste varasalve. Hääd eideõpetust! Laine Randjärv