Kõrgel kaljutipus hingab Lettie sõõmu soolast õhku ja avab kirja. Vanamoodne käekiri koltunud paberil on vaevu loetav ja allkirja ei ole. Kirjas peituv sõnum ja tilluke kuldne võti pööravad tema elu pea peale...
Lettie Starcross kõnnib võtit peos hoides mööda Taevaabaja küla munakivisillutisega tänavaid, otsides vastuseid oma lahke ja säravsilmse vanatädi Irise elu kohta, kellest ta kohutavalt puudust tunneb. Kuna Lettie kaotas töö ja mitte keegi tema peres ei mõista, kui pidetuna ta end tunneb, hakkab Lettie mõtlema, kas vanatädi end mitte sama üksikuna ei tundnud – kas ta ei põgenenud mitte sellepärast aastaid tagasi sellest kaunist mereäärsest külast ega naasnud enam kunagi.
Peatudes Irise kunagises kodus, Triivpuidumajas, mis on nüüd õdus võõrastemaja, kuuleb Lettie kõrvus peaaegu Irise naeru. Ja kui tema pilk kohtub tõsise kaluri Corey omaga, kui see laulab kohalikus kõrtsis kummitama jäävat meremehelaulu, pakuvad nende vahel lendavad sädemed tema leinale meeldivat vaheldust.
Kõik see aga muutub, kui Lettie kohtub Corey vanaemaga, kelle vana nägu kahvatub Iris Starcrossi nime kuuldes. Seejärel usaldab ta Lettiele kohutava saladuse: Irise seitsekümmend aastat tagasi tehtud otsus lõhestas nende kokkuhoidva kogukonna.
Südamevalu tundes hakkab Lettie kahtlema, kas ta oma armastatud tädi üldse kunagi tõeliselt tundis ja kas Corey sellest lõhest juba algusest peale ei teadnud. Nii et kui tema õde helistab ja palub tal koju tagasi tulla, on Lettie kahevahel. Kui ta jääb sinna, et uurida, mille see võti avab, kas ta suudab siis avastada tõe Irise teo kohta ja võidelda omaenda uue alguse eest või saab temast järgmine Starcrossi suguvõsa naine, kes Taevaabajast igaveseks põgeneb?