Kuigi metsavendluse uurimisega on meie ajaloolased tegelenud alates taasiseseisvumise algusest, on raamatupoodidest n-ö loetavas keeles koondülevaadet pea võimatu leida, piirdudes suuresti Mart Laari teostega. Ütlemata vähe on teada end metsas varjanud meeste ja naiste igapäevaelu, punkriarhitektuuri jms kohta: kust nad süüa said, millistes varjualustes elasid, kuidas nad oma aega veetsid? Rühm Eesti ajaloolasi, arheolooge ja teiste elualade esindajaid on otsustanud seda lünka täita. Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei olnud 1940.–1950ndatel metsavendlus sugugi idülliline vabadusvõitlus Nõukogude korra vastu – tegemist oli vägagi äärmuslikes tingimustes repressioonide eest metsa pagenud meeste-naiste psüühiliselt rusuva varjamisega, et oma elu päästa. Enamasti lõppes see kas surmaga lahingus või vangistusega Siberis. Teisel pool rindejoont olnud vaenlane oli lihtsalt igas mõttes ülekaalukam. Raamatus „Metsavennad“ annavad uurimisrühma liikmed Peeter Kaasik, Mauri Kiudsoo ja Pearu Kuusk ülevaate 1941. aasta suvesõja sündmustest ja Teise maailmasõja järgsest metsavendlusest. Eesti kaitseväe juhataja Martin Herem käsitleb metsavendluse sõjalist tähtsust. Lähemalt vaadeldakse mitme metsavennasalga saatust ning kergitatakse koos harrastusajaloolase Üllar Kurikuga saladuskatet Eesti viimase metsavenna August Sabbe tegemistelt.