Michelangelo Buonarotti, universaalne inimene, kehastab täiuslikult renessansiaja kunstnikuideaali; ta on meister igal kunstialal ning oskab ja suudab kõike; ta on suurepärane joonistaja, maalikunstnik, skulptor, poeet ja arhitekt ning mistahes asja ta ette võtab, on see alati mõjutatud tema individuaalset kunstikäsitlusest, mis omakorda on süvendatud filosoofiauuringute ning erakordsete tehniliste oskuste viljaks. Tema maaliloomingut uurides ning sellest kirjutades tuleb seega pidevalt viidata kunstniku muudele huvialadele, ennekõike muidugi skulptuurikunstile, mis mängis äärmiselt olulist rolli tema pikas elus.