Laste ja noorte eraldamist ja abiasutusse paigutamist peetakse sageli halvaks lahenduseks. Ümberpaigutus ei pruugigi alati olla parim valik, sest selle õnnestumine oleneb mitmest asjaolust ja eriti asutuse töö korraldusest. Miljööteraapiline asutus tagab toetava ja soodsa keskkonna, mis võimaldab alustada puhtalt lehelt. Raamatu teoreetiline alus on psühhodünaamiline-psühhoanalüütiline arengupsühholoogia ja avatud süsteemide teooria. Raamatu üks põhiteemasid on, kuidas võimaldada positiivset arengut. Selles raamatus kasutatakse verbi „ravima“, kuid miljööteraapia kontekstis on sel tavapärasest mõnevõrra erinev sisu. Silmas peetakse selliseid ümberkorraldusi keskkonnas, mis võimaldaksid lastel ja noortel muutuda ning areneda, mitte tabletiravi. Miljööteraapia lähtub seisukohast, et kellelgi ei ole võimalik teist inimest terveks teha. Muutuda ja areneda on võimalik ainult iseendal.