„Minu kallis halb inimene“.
Kummaline pealkiri, mis? Kas ikka on? See pole järjestatud sündmustikuga lugu, pigem sissevaade inimese hingevärinatesse, katse meelde tuletada, et mitte miski siin maailmas pole kadunud, noorus ei ole hukas ja armastuski on alles. Autorile tundub armastus siin maises elus väga oluline, ta näib uskuvat, et see ei kao kunagi, ükskõik milline on riigikord, ükskõik kui sädemeid pilduvalt käib poliitkemplus siinsamas kõrval ja ümberringi. Naiivsevõitu, võib-olla, aga ometi kosutav tõdemus: läbi sõdade, läbi katsumuste me jääme inimesteks. Kuni suudame õppida omaenda vigadest, püsib lootus. Nüüdiskirjandusega kursis olev ja seda austav lugeja võib natuke häiritud olla ja imestada, et näe ometi, millest ka kirjutatakse, ei olegi ei küüditamist ega süüdistamist.
Miks te peaksite seda raamatut lugema? Ega ei peakski. Aga võiksite. Selleks, et pisut puhata kõikjalt pealesuruvast propagandasõnast, enesekiitust ja konkurentide pihustamist täis ajalehelugudest, aga ka räigest seksi- ja peksukirjandusest. Vahelduseks, noh.