Olavi eelmisest raamatust „Minu Tenerife“ sai lugeja aimu, et elu palmisaarel on kõike muud kui rannal lebamine, papagoi õlal ja kokteilikõrs suus. Ilmselt jäi autoril siiski proovilepanekuid väheseks, sest ta otsustas ennast sisse seada kahele saarele korraga, ning et sellel teisel saarelgi kõik liiga libedalt ei läheks, võttis ette saja-aastase rehielamu ja asus rajama oma väikest Saaremaad, kuhu tasapisi hulluksmineva maailma eest pageda koos kasside ja Kiisuga. Et õigustada oma patoloogilist kiindumust meretagustesse paikadesse, teeb autor raamatus põikeid kaugemasse ja lähemasse minevikku, kust vaatavad vastu kirikutele katuse pakkumine, laulatus tõrvikuvalgel, gooti peldik, verejanuline jahiemand ja isegi külmavereline piiriületus võltsitud passiga. Olavi Saaremaa-raamat on omamoodi jätk ja täiendus Tenerife saagale. On lehekülgi, kus autoril õnnestub päris hästi varjata ilmselget asjaolu, et tegelikult on ta kass.