“Dogger,” sosistasin, “kas sa nägid seda, mida minagi?” “Jah, preili Flavia. Mõrv – ma kardan, et me olime mõrva tunnistajateks.” Flavia de Luce, ohtlikult nutikas 11-aastane keemialemb ja osav mõrvade lahendaja kardab, et tema detektiivikarjäär pastoraalses Bishop’s Laceys on oma otsa leidnud – kuni armastatud nukunäitleja Rupert Porsoni enda elulõng õnnetus kohtumises elektriga läbi kärsatatakse. Aga kes peaks midagi sellist tegema ja miks? Kas Gibbeti metsas elav hull naine teab rohkem kui pealtnäha tundub? Ja mis roll on mängida Porsoni võluval, kuigi tujukal abilisel? Kõik viited osutavad aastaid varem aset leidnud kahtlasele surmale ning keerulisele juhtumile, mida kohalikud konstaablid lahendada ei suuda — vähemalt mitte ilma Flavia abita. Kuid kas meie tormakas kangelanna on läinud liiga kaugele, jõudnud liiga lähedale sellele, kes selles surmatantsus tegelikult salamisi lava taga nööre tõmbab? “Mõrv ei ole lapsemäng” on Alan Bradley ülipopulaarse krimisarja “Flavia de Luce müsteeriumid” teine osa. Flavia on vahe, teravmeelne ja naljakas… nüüdisaegse kirjanduse üks tähelepanuväärsemaid kangelannasid. – USA Today Pole ühtegi lugejat, kes ei tahaks vaadata, kuidas Flavia oma laboris mõnd saatanlikku segu keedab.” – Kirkus Reviews Flavia on nende romaanide süda ja hing, seda sorti kangelanna, keda esineb tänapäevases kirjanduses liialt harva: täiesti realistlik, ometi kaasahaaravalt üleelusuurune. – The Edmonton Journal Bradley täidab kõik ootused ning pöörab need siis peapeale, tulemuseks nutikas, otsekohene ja veidi jultunud detektiivilugu.” – Entertainment Weekly Täiuslik sooritus, mis edestab juba niigi väärilist debüüti.” – Houston Chronicle