OSA 1: Leelo Tungla lugemissoovitused!

Jõulukuul jagas Apollole lugemissoovitusi Eesti üks armastatumaid lastekirjanikke, luuletajaid, prosaiste ja tõlkijaid - Leelo Tungal. Autorilt on ilmunud 90 värsi- ja proosaraamatut lastele ning noortele. Tema loomingut iseloomustab optimism ja elujulgus, vahetu suhtlemine lugejaga, ladus sõnaseadmine ja teravmeelsus. Lisaks lasteraamatutele on Tungal avaldanud kümmekond luulekogu täiskasvanutele, tegutsenud viljaka publitsisti ja kriitikuna ning olnud väga aktiivne ja hinnatud sõnameister Eesti kirjandusmaastikul.

Lisaks lugemissoovitustele jagab Leelo enda mälestusi teekonnast lugema õppimiseni, esimestest suurteostest, mis kõige lemmikumaks kujunesid ning millal ja mis põhjustel tabas teda esimene suurim kirjanduslik pettumus. Põnevat avastamist!

------- Hakkasin lugema nelja-aastaselt. Olin tollal palju üksinda kodus – mu ema arreteeriti, kui olin kolm ja pool aastat vana. Enne seda oli ta mulle juba tähed selgeks õpetanud, aga kuidas tähtedest sõnu kokku pannakse, ma ei taibanud. Pusisin vana aabitsa kallal tükk aega, kuni ühel hetkel äkki mõistsin, et kui lausuda järjest tähtede nimesid, siis tekivad sõnad nagu iseenesest. Mäletan oma võidurõõmu, kui sain selgeks ka väikesed tähed – suutsin ju sestpeale lugeda kõiki – ka suurte inimeste – raamatuid! Ega lasteraamatuid tollal ju palju ei ilmunud, nii et pidin käsile võtma ema-isa raamaturiiuli ja pidasin tükk aega oma lemmikraamatuks Baudelaire´i (nii ma hääldasingi: baude-laire) „Väikesi poeeme proosas“. Vaevalt ma sellest eriti taipasin, aga laused olid nii-ii ilusad! Kuueaastaselt sain linnatädidelt näärikingiks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, mille kuulutasin oma raamatute kuningaks. Võisin lõpmatuseni imetleda Günther Reindorfi salapäraselt kauneid muinasjuttude illustratsioone, ainult „Paristaja poja“ juures olnud pikaks venitatud kerega vanapagana pilti julgesin vaadata üksnes siis, kui isa oli ka kodus… Esimeses klassis oli eesti keele tund minu jaoks väga igav. Tähtede õppimiseks pakutud lihtlaused aabitsas tundusid kentsakate ja mõttetutena. Ja kui talvevaheaja järel küsis klassijuhataja, kas keegi vahepeal on ka mõnda raamatut lugenud, siis tõstsin käe ja teatasin, et lugesin läbi „Kristiina Lauritsatütre“ esimese osa. Seepeale arvas nooruke õpetajanna: „Sulle vist üldse meeldivad muinasjutud?“ Taipasin, et pole viisakas talle vastu vaielda, et Nobeli preemia laureaatide sarja hõbekaanelised raamatud muinasjutte ei sisalda…
Aga esimeses klassis tabas mind ka suur kirjanduslik pettumus: koolimajas seisis raamatukapp, kust lapsed said teoseid laenutada, ja kapiga tutvudes avastasin sealt Tammsaare „Põrgupõhja uue vanapagana“. Isa oli mulle unejutuks pajatanud mitmeid naljakaid rahvajutte vanapaganast ja Kaval-Antsust ning olin rõõmus, et saan neid nüüd ise lugeda. Aga kodus raamatut avades ei leidnud ma sealt ainsatki lahedat lugu – tekst oli keeruline ja pildid tundusid hirmsatena, nii et tundsin, et olen kõvasti petta saanud. Kui vaatan praegu raamatupoodide lette, siis tahaksin olla jõuka pere laps, kes saab kõiki neid ilusaid köiteid endale lubada Eriti palju leidub seal minimaalse teksti ja uhkete värvipiltidega mudilasteraamatuid ning näib, et see tendents on ülemaailmne. Kuuldavasti on värvikad väikelasteraamatud huviorbiidis ka järgmisel Bologna rahvusvahelisel raamatumessil, kus eestlastel on au olla peaesinejaks. Põhikooliõpilastele suunatud kirjandust ilmub märksa vähem, eriti napilt on nende seas eesti autorite omi. Teismeliste kirjandushuvilistega kohtudes olen sageli kuulnud küsimust, miks eesti kirjanike noorsoojuttudes on peategelasteks puha narkomaanid, alkohoolikud ja enesetapjad. Ei oska öelda muud kui seda, et küllap soovitakse kirjutada põnevatest tegelastest. Seepeale küsivad noored, et kas nemad, tavalised õpilased, ei olegi siis kirjanike meelest huvitavad. Nüüd võime noort lugejat rõõmustada raamatuga, mis sisaldab otsast lõpuni just selliseid jutte, mis pajatavad tavalistest teismelistest.

Kadri Hinrikuse „Piire kombates“

Raamatust leiame 13 juttu, millest ükski pole nn ajaviitelugu – kõigis kõneldakse mingist noore inimese jaoks olulisest probleemist. Siin on tüdruk, kes püüab ellu viia oma ratastoolis isa unistust, et ta lapsest saab jalgrattur, kes purustab rekordeid, ning sellel eesmärgil sõidab tüdruk iga ilmaga rattaga kooli ja tagasi, kuigi endal on tihti hirm nahas. Siin on poiss, kellega alatasa juhtub äpardusi, siin on lugusid esimesest armumisest, noortekamba katsetustest riskantseid tegusid ette võttes oma julgus proovile panna, siin on kurb-ilus jutt armastatud vanaema kaotusest…
Hinrikuse keel on mahlakas ja kujundirikas, igal tegelasel on oma kõnepruuk ja õnneks pole liialdatud ka žargooniga, nagu vahel noorsooraamatutes ette tuleb. Kooližargoon muutub nimelt imekiiresti ja mõni alles hiljuti „änks“ sõna ei ole juba poole aasta pärast noortepärane ning võib mõjuda noore lugeja ees pugemisena. Kui siiski tahaks raamatule midagi ette heita, siis oleks ehk tasunud kaaluda noortepärasema pealkirja kasutamist: vale see ju ei ole, kuna kõik jutud kõnelevad ju tõepoolest sellest, kuidas teismelised kompavad täiskasvanute maailma piire, ainult et nad ise ei kipu seda tunnistama, enda meelest ollakse targemad kui täiskasvanud. Kadri Hinrikuse noorsooraamatut on kahtlemata huvitav lugeda ka täiskasvanutel. Kõik jutud läbi loetud, taipame, et tegelikult on ka tavalised (noored) inimesed huvitavad.

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa „Leiutajateküla pulmapidu“

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa uus Lotte-raamat „Leiutajateküla pulmapidu“ valmistab kindlasti palju rõõmu väiksematele lugejatele ja ka neile, kes ise veel lugeda ei oska ning kellel on vedanud ettelugemist harrastavate vanemate või vanavanematega. Unejutu ettelugejal igav ei hakka, sest nagu kõigis Leiutajateküla-raamatutes, on ka siin tegu paljude sellistegi tegelaste ja teemadega, keda-mida on ka täiskasvanutel huvitav ja lõbus uurida. Kui klassikalistes muinasjuttudes kõlavad pulmakellad enamasti lõppakordina, siis selles raamatus kõneldakse pulmadest pikalt ja üksikasjalikult. Sellise suursündmuse korraldamisel tekib ju igas peres palju probleeme, mis siis veel rääkida Leiutajatekülast! Samas saab just selles leidlike tegelaste külas rohkem nalja kui muidu, ja ega seal, kus leiutajad tegutsevad, ei jää ükski mure murdmata ja ükski hea plaan ellu viimata. Mäletan oma lapsepõlvest, et vanasti olid pulmapeod ja -lauad pikad ning rohkete külaliste seas sibas ringi suur kamp lapsi – nii suuri kui ka pisikesi. äsja tatsuma õppinuid. Tänapäeval peetakse suuri pidusid märksa harvemini ja kui istutakse restoranis või kohvikus, siis läheb laste jaoks olemine üpris igavaks. Aga Leiutajatekülas igavust ei tunta, peavad ju seal pulmi prominentsed kujud: peigmeheks on korstnapühkija Mihkel ja pruudiks doktor Ave, kes hiilgas oma tohtriandega juba esimeses Lotte-muusikalis. Need lapsed, kes suvel Lottemaal käisid, on jänkude pulmanäidendist juba osa saanud, kuid raamatusse mahub ikkagi rohkem tegelasi ja tempe-tegusid kui näitemängu sisse, nii et lugeda tasub siiski. Raamatut võib ette lugeda ka õige pisikestele, sest Janno Põldma peletab Leiutajatekülast eemale kõik kurjad mõtted ja isikud, kes mudilastele võiksid hirmu nahka ajada. Mäletan meie vaidlusi, kui tegin laulutekste „Detektiiv Lottele“: Janno viskas armutult detektiivi laulust välja sõnad „varas“, „vangi viima“, „trellid“ ja „karistus“. Vaidlesin vastu, et mis detektiiv see Lotte on, kui seesuguseid sõnu ei saa pruukida, kuid Janno jäi ikka võitjaks ja kui ma esietendusel nägin pisikesi allameetrimehi ja -naisi, siis taipasin, et tal oli õigus: ei mingeid kurje sõnu ega kõvu pauke! Janno Põldma loosung on „Headus teeb elu huvitavaks!“ ja sama joont jagab ka Lotte ihukunstnik Heiki Ernits.

Anu Raua „Kuue ruuduga aken“

Anu Raua „Kuue ruuduga aken“ on suurepäraseks kingituseks neile, kellele meeldib vestelda elutarkade ja elukogenud inimestega. Huvitavate inimeste lugusid on põnev kuulata ja lugeda ka siis, kui kirjeldatud sündmused, tegelased ja kohad on sulle tundmatud. Minul on olnud au ja õnn viibida ja isegi ööbida Kääriku talus, millest Anu Raud suure südamliku poolehoiuga kõneleb ja kus on valminud enamjagu „Kuue ruuduga akna“ juttudest. Ma pole päris kindel, kas just see aken oli kuue ruuduga, millest välja vaadates nägin sõbralikke koeri õuel perenaist ootamas ja eemal haljal karjamaal lambakarja oma asju ajamas, aga Anu kirjapanekutest hoovav soojus tekitab erilist nostalgiat küllap nendeski lugejates, kes pole talueluga üldse kokku puutunud. „Kuue ruuduga akna“ kaudu vaatab Anu nii kaugustesse kui ka iseenda sisse. Ruutudel on oma nimed, millega võetakse kokku jututsüklite nimed: „Kodutuled“, „Õpilane ja õpetaja“, „Labakinnas suures linnas“, „Armastus“, „Elukillud“ ja „Armastus tuleb augustis“. Öeldakse, et tark ja tähelepanelik inimene märkab üle oma õue kõndides rohkem huvitavat kui rumal ja hoolimatu ümbermaailmareisi sooritades. Anu Raud vaatab ilma ja inimesi erksa kunstnikupilguga ning mitte ainult ei märka, vaid ka oskab oma tähelepanekuid terava sulega kirja panna. Ta imetleb Kihnu naiste kindamustreid, oma õpetajate andekust, vanarahva värvimeelt, kodukandi ilu ja saunaskäimise mõnusid. Oma mõtteid ja muljeid kirja pannes valib Anu Raud värve ja kujundeid nagu vaipa kududes: kõik detailid peavad olema õiget värvi ja asuma õiges paigas. Lugemise vahepeal on tore vaadata raamatu sabas asuvaid värvifotosid Anu Raua kootud vaipadest, mille juurde kuuluvad luuletused. Kirjanikust isa Mart ja tõlkijast ema Valda on tütrele pärandanud suurepärase sõnaseadmisoskuse.

LOE EDASI SIIT.