Nüüdismaailma kriis

Nüüdismaailma eriomasemaid jooni on silmatorkav lõhe, mis on hakanud eraldama Ida ja Läänt. Välise vormi poolest vägagi erinevad tsivilisatsioonid on teatud mõttes olnud võrdväärsed, sest nad on lähtunud ühtedest ja samadest põhiprintsiipidest; nad on niisuguste põhiprintsiipide rakendused, mida on kujundanud ümbritsevate tingimuste erinevused. See kehtib kõikides tsivilisatsioonides, mida me võime nimetada normaalseteks või siis traditsioonilisteks; nende vahel ei ole ühtegi olemuslikku vastuolu ja võimalikud lahknevused on üksnes pindmist ja välist laadi. Vastupidiselt sellele tsivilisatsioon, mis ei tunne enam ühtegi kõrgemat alusprintsiipi ja rajaneb üksnes niisuguste printsiipide eitamisel, on seetõttu kaotanud kõik mõeldavad vahendid, mille varal on olnud võimalus olla ühenduses teistega, sest niisugune ühendus, mis oleks tõeliselt sügav ja tõhus, saab sündida ikkagi vaid läbi kõrgema tasandi, kuid just selleks pole meie praegusel hälbinud ja anormaalsel tsivilisatsioonil mingeid eeldusi. Seisundis, milles viibib maailm praegu, on ühelt poolt olemas tsivilisatsioonid, mis on jäänud ustavaks traditsioonilisuse vaimule, ja teiselt poolt end otseselt traditsioonile vastandav praegune Lääne tsivilisatsioon.