Olemise talumatu kergus

"Oleks nõme, kui autor katsuks lugejale sisendada, et tema tegelaskujud on tegelikult elanud. Nad pole sündinud üldsegi emaihust, vaid ühest-kahest sugestiivsest lausest või ühest põhilisest situatsioonist. Tomásh sündis lausest: einmal ist keinmal. Tereza sündis kõhukorinatest," selgitab Milan Kundera oma karakteriloome põhimõtet romaani «Olemise talumatu kergus» teise osa alguses. Ainult üht elu elada tohtimine (einmal ist keinmal) tähendab täielikku samastumist oma kujutisega, igavest piiride kütkes püsimist, mis teeb inimesest episoodi, juhusliku ja steriilse, ning jätab tagantjärele mulje, nagu poleks ta üldse elanudki. Niisuguses maailmas koormab igat hetke või zhesti talumatu vastutuse raskus. (Postimees 20.02.96)