Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna.
Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.
Elspeth Barker, neiupõlvenimega Langlands, sündis 1940. aastal Edinburghis. Tema mõlemad vanemad olid õpetajad. Elspeth kasvas koos õdede-vendadega üles Aberdeenshire’is uusgooti stiilis Drumtochty lossis, mille nende isa olevat ostnud Norra kuningalt. Hiljem astus Elspeth Oxfordi ülikooli ja õppis seal keeli. Kahekümnendate eluaastate alguses abiellus ta luuletaja George Barkeriga, kellega sai viis last. Nende tütar on romaanikirjanik Raffaella Barker. Kuuekümnendate eluaastate lõpus abiellus Elspeth oma teise abikaasa, kirjanik Bill Troopiga.
1990. aastal ilmunud autobiograafiliste sugemetega „Oo, Kaledoonia“ oli Elspeth Barkeri ainus romaan. Raamatu tolleaegne kirjastaja Alexandra Pringle kommenteeris: „Kui inimene on kirjutanud midagi nii pimestavalt ilusat, jätkub sellest eluksajaks.“
Barker suri 2022. aastal.