"Reisiparvlaev Estonia väljus Tallinna sadamast 27. septembril 1994, pardal 989 inimest. Peatekil asus sõjaline veos, mis pidi läbi Rootsi minema teise riiki. Estonia uppus öösel tugevas tuules, mis polnud aga veel kasvanud tormiks. Uppumise kulg oli dramaatiline. Laevad ei upu sellepärast, et puhub tugev tuul või et pardal on sõjaline veos. Kõik meremehed on merel näinud tugevaimaidki tuuli ja sõjalisi veoseid veavad paljud kaubalaevad. Kuid Estonia oli reisilaev ja see suunas kogu vastutuse otse valitsusele. Samal ööl alustati projekti, et peita nii laeva vrakk kui ka tõde. See ei õnnestunud. Tõde Estonia kohta on kirjas selles raamatus. Stefan Torssell läks merele juba 15-aastaselt. Tal on akadeemiline mereharidus ja laevakapteni haridus. Rootsi laevandusameti büroojuhatajana puutus ta kokku paljude hukkunute sugulastega, kes jutustasid oma loo. Seejärel algas aastaid kestnud uurimistöö. Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud. See on Stefan Torsselli kolmas raamat. Ta ise ütleb, et see on tema tähtsaim teos. "