Kaks meest istuvad vaksalis. Nad vahivad perrooni, inimesi, suveööd, lonksavad õlut ja muudki. Ajast pole puudu kummalgi, sest üks neist on rongist maha jäänud ja teise jaoks paistavad kõik rongid juba läinud olevat… Ja üks meestest pajatab teisele ajakuluks oma lugu, elukunstniku lugu, kuidas on temast saanud see, kes ta on, kõigist sidemeist ja kohustustest vaba mees, keda ei ahista omand ega himud. Ootamatumaid pööranguid jagub lõpuni. Aga mis või kes see õigupoolest on, kes inimese saatust juhib ja sellesse kõige järsemaid kurve loob? Kas keegi kõigevägevam, või kaasinimeste teod ja tahtmised, või viimati inimene ise oma kurjuses ja headuses?
„Perroon” on Jaan Tangsoo kolmeteistkümnes raamat.