Kui inimesed mäletaksid kõike, mis nendega on juhtunud, mida nad on sünnist saadik tundnud, mõelnud ja teinud, läheksid nad hulluks. Unustus on otsekui raketitõrjekilp, mis kaitseb meid sellise enesehävituse eest. Kirjanikud erinevadki ülejäänud, normaalsetest inimestest eeskätt selle poolest, et nad vabatahtlikult kurnavad oma aju ja närve lakkamatu meenutamisega. Sest kirjandus, see on suures osas meenutus, mida fantaasia vaid toetab ja pingestab.