Eestimaal leidub veel metsi, kuhu haruharva satub inimese jalg. Saehirmu tundmata elavad need metsad oma loomulikku elu: ülal õõtsuvad suurte põlispuude ladvad, all oksarägas lebavad mahalangenud tüved koos haraliste juurelehvikutega. Milline turvaline paradiis paljudele loomadele ja lindudele… ja kes teab, võib-olla veel kellelegi. Metsal on omad saladused. Mõnes madalamas paigas asendub samblavaip mätastikuga, mille vahel siin-seal helkleb vesi. Kuidagi kummalistena mõjuvad need kõrged kulurohumättad, mille harjale igal kevadel ilmub uus roheline mütsike. Ons need üldse mättad? Kas ei piilunud just äsja rohukõrte varjust üks uudishimulik silm? Kas ei sirutunud teisalt väike käeke rohukuue hõlmu paotama? Ja kas ei paista sealt kaugemalt üks iseteadlikult püstjas ninaots? Kas ei kuuldu midagi kõnesarnastki, tasast nagu rohu sahin? Kes on need salapärased olendid? Ise nimetavad nad end pokudeks. Sümpaatsete, sõbralike ja rõõmsameelsete, kuid ujedapoolsete ja üpris inimpelglike pokudega õnnestus oma metsaretkedel lähemat tutvust sobitada kunstnik Edgar Valteril. Neil kohtumistel kuuldu ja nähtu põhjal valmis rohkete värviliste piltidega "Pokuraamat". Pokud on väikesed looduslikud tarnamättad, kes on nii tagasihoidlikud ja vaiksed, et nendest võib lihtsasti mööda astuda. Edgar Valter on andnud neile elu ja mõtted. Kes on "Pokuraamatut" juba lugenud, see märkab pokusid ka looduses. "Pokuraamatut" armastavad nii lapsed kui täiskasvanud – täiskasvanud on raamatu tunnistanud Kultuurkapitali aastapreemia, lapsed kahe Nukitsa peapreemia vääriliseks.