Holger Kaintsi jutustus on omamoodi kirjanduslik eksperiment, sest ta alustas selle kirjutamist juba 1976. aastal. Autor oli siis 19-aastane. Tookord pooleli jäänud jutustus on nüüd saanud uue vormi, aga säilitanud vanast nii palju kui võimalik. Seepärast toimub ka tegevus kauges minevikus: kevadel ja suvel 1976. Kaks teineteist välistavat tõde korraga – see ei saa ju olla võimalik! Jutustuse tegelased, noor abielupaar, kogeb just midagi seesugust. Nad satuvad situatsiooni, mille võimalikkust nad ei usu ka tükk aega selle sees olles. Isegi ulmekirjanduse jaoks veidravõitu olukord kestab küllaltki kaua, ja nõnda ei jää Tännol ja Leenil lõpuks muud üle, kui tunnistada, et nendega sündiv on reaalsus. Tavalisse ellu tagasi pöördudes on neil tahtmine kellelegi toimunust jutustada. Siis kogevad nad aga enda ümber mõistmatust, üsna sarnast sellega, mida nad ise loo esimestel lehekülgedel tundsid.