On öeldud, et Vene omaaegse impeeriumi isepäine tütar Odessa pole üksnes linn, vaid Musta mere pärl. Mitte linn, vaid isiksus. Mitte linn, vaid planeet. Mitte linn, vaid jumala naeratus. Seda kõike suuresti selle pärast, et Odessa ja huumor on lahutamatud. Juba 1920. aastatel möllas seal Ilfi ja Petrovi kangelane Ostap Bender, kelle kuju praegugi linna keskväljakut ehib. 1931. aastal rahva ette jõudnud ja siiani populaarses kelmiromaanis „Kuldvasikas” on linnale antud küll Tšernomorski nimi, kuid Odessa ajaloo uurijate väitel toimub tegevuse tähtsaim osa ühel sealsel olulisimal tänaval Deribassovskajal ja ka Ostap Bender ise on suuresti odessiit Ossip Šori elust maha kirjutatud. Meie laiem üldsus on Odessa huumorist osa saanud peamiselt legendaarse huumorisaate „Meelejahutaja” vahendusel, mis ka Eino Baskinist Eesti esikoomiku tegi. Selliseid nimesid nagu Mihhail Žvanetski või Valeri ja Arkadi Hait (viimane oli muide ka multifilmisarja „Oota sa!” üks loojaid ja stsenariste), Odessa huumori „kuldse põlvkonna” esindajaid, mäletatakse siin praegugi. Eluaegse odessiidi, festivali Humorina algatajate hulka kuulunud ja Odessa linna aumärgi pälvinud Georgi Golubenko (1947–2014) „Punapäine linn” kujutab endast humoristi tagasivaadet lapsepõlvele ja järgnenud elule Odessas nõukogude ning sellele järgnenud ajal kogu selle ilus, valus, absurdsuses ja kohati groteskseski koomilisuses.