"„Kui sa kord juba oled politseiniku poeg, siis oled! Siis tuleb kähku tegutseda. Sest inimesed, kes keset ööd akendest välja ronivad, on murdvargad … loomulikult sedavõrd, kuivõrd nad ei kuulu ühte või teise päästesalka ega otsi väljamüügikatalooge. Kuid tolles kotis seal pole mingit väljamüügikataloogi, seal on parun von Renckeni hõbedakogu, selle peale võib kas või kihla vedada.“
Jah, vanemad õed võivad olla sageli üsna tüütud, kuid sellegipoolest ei lase 11-aastane siniste silmade ja tedretähnidega Rasmus Persson oma õe pildil sattuda häbiväärsesse väljamüügikataloogi. Seetõttu asutab ta koos Pontusega Armastuse Ohvrite Päästesalga, mis lisaks murtud südamete päästmisele saab jaole ka suurele hõbedaröövile.
"
"Rasmus, Pontus ja Lontu" oli üks vähestest (kui mitte ainus) Lindgreni tuntumatest lasteraamatutest, mida ma millegipärast siiani lugenud ei olnud. Raamaturiiulist lastele järgmist õhturaamatut otsides jäi see näppu ja kaks korda mõtlema ei pidanud.
Hinne 4/5 on nö Lindgreni-skaalal. Mõne teise autori sulest oleks võinud ta kõrgemagi hinde saada. Ei, lugu ei olnud nõrk, aga selles puudus see eriline element, mis Lindgreni parimates teostes olemas on.
Rasmus ja Pontus on kaks üheteistkümne-aastast sõpra, kes elavad mõnusat elu ühes Rootsi väikeses külakeses. Kevad on saabumas ja linna saabub laat. Kõigele ilusale tõmbab kriipsu peale aga Rasmuse õe Tripsu õnnetu armastus. Püüdes õde rõõmustada, satuvad Rasmus ja Pontus kogemata peale hõbedavargusele. Järgnevad seikluslikud päevad, mille käigus on vaja päästa pantvangist Rasmuse koer Lontu ning hoolitseda, et ka vargad teenitud karistuse saaks.
Kaasahaarav ja põnev lugemine, igas vanuses lastele ja täiskasvanutele.