„Riigijuht mõtleb ja tegutseb kahe telje ristumispunktis: üks paikneb mineviku ja tuleviku, teine aga tema juhitavate inimeste püsiväärtuste ja püüdluste vahel,” kirjutab Henry Kissinger selles kaasakiskuvas raamatus. Säärase vaistliku suunataju abil ning oma minevikuteadmisi ja tulevikuaimust tasakaalustades saab riigijuht sihte seada ja strateegiat kehtestada.
Kissinger analüüsib kuue erakordse riigijuhi tegevust nende igaühe eriomase strateegilise hoiaku alusel. Konrad Adenauer järgis alandlikkuse strateegiat, et tuua maailmasõjas purustatud ja kõlbeliselt laostunud Saksamaa rahvusvahelisse ellu tagasi. Charles de Gaulle tõstis tahte strateegia toel Prantsusmaa võidukate liitlaste kõrvale ja püüdis taastada oma kodumaa ajaloolist hiilgust. Richard Nixon tagas külma sõja ajal USA-le geostrateegilise eelise tasakaalu strateegia abil. Anwar Sadat andis pärast 25 aastat kestnud konflikti Lähis-Idale rahuvisiooni, kasutades ületamise strateegiat. Lee Kuan Yew kujundas Singapurist olude kiuste võimsa linnriigi tipptaseme strateegia varal. Margaret Thatcher, kelle valitsemise algusajal peeti Suurbritanniat Euroopa haigeks meheks, tugevdas oma rahva vaimu ja riigi rahvusvahelist positsiooni veendumuse strateegia abil.
Autor ei vaatle neid riigijuhte pelgalt ajaloolisel taustal, vaid ka omaenda kogemuse najal, sest ta tundis neid kõiki isiklikult ja osales paljudes kirjeldatud sündmustes.
Henry Kissinger (1923–2023) oli Richard Nixoni ja Gerald Fordi riikliku julgeoleku nõunik ja välisminister ning andis välispoliitilist nõu veel mitmele USA presidendile. Tema rohketest raamatutest on eesti lugejale tuttavad „Diplomaatia” ja „Maailmakord”.
