See on lugu ansamblist Ruja, kes oma 17 tegevusaasta jooksul tõusis eesti rockmuusika legendi staatusesse. Pea katkematu publikumenu tagasid bändile nii Rein Rannapi loomefantaasia, Urmas Alenderi karismaatilisus, Jaanus Nõgisto impulsiivne esinemislaad kui ka mitmetähenduslikud laulusõnad. Palju muudki veel.

Kuna olen ise Rujas kolm aastat klahvpille mänginud, siis olen nende kaante vahele koondanud ka enda meenutusi. Hindamatuks allikaks loen siinkohal aga Alenderi Ruja-päevikut ja Nõgisto mälestusi. See raamat pole kuupäevaliselt täpne, kuivalt kiretu ja kõikehõlmav ansambli kroonika, vaid ehe pilt Rujast muusikute endi pilgu läbi. Ning tõetruuduse huvides olen selles raamatus kirjeldanud ka mõningaid skandaalseid seiku. Kuidas juhtus, et Ruja, kes sai tuntuks rahvusliku aatelisuse olulise lipulaevana (nt laul „Eesti muld ja eesti süda”), andis oma viimase kontserdi hoopis ühes Tadžikistani mägikülas? Kuivõrd KGB püüdis Ruja tegevust ära keelata? Neile ja paljudele teistelegi küsimustele heidab see raamat pisut valgust.
Igor Garšnek