""Tere. Siin ma olengi."
Tüdruk pilgutas imestusest mitu korda silmi. Ta polnud kunagi varem seda meest näinud. Mehel oli seljas pruun lambanahkne kasukas, milliseid nüüdsel ajal küllalt harva kanti. Läkiläki oli ta pannud enda kõrvale pingile. Mees polnud noor ega olnud ka vana. Tema erksate silmade kohal olid pikad mõtlemisekortsud ja nina all - oh õudust kui jube, väristas tüdruk õlgu - ilmatu suured vuntsid. Nende otsad olid ülespoole rulli keeratud ja ulatusid põsesarnadeni. Lõug oli see-eest sile kui pühademuna.
"Kes te olete?" küsis tüdruk imestunult.
"Hendrik," vastas mees."
Nüüdisromaan
