Imelise Ajaloo raamatusarjas on ilmunud huvitav raamat salaseltsidest – sellest, mis toimub teisel pool suletud uksi. Enne seda, kui vabamüürlasekandidaat võetakse vastu vennaskonna liikmeks, peab ta istuma üksinda mõtiskluskambris, teadmata, mis teda ees ootab. Laual on kolp ja sääreluud. Seinal on akronüüm V.I.T.R.I.O.L. Nii kutsusid alkeemikud väävelhapet, ent ladinakeelne lause Visita Interiora Terrae Rectificando Invenies Occultum Lapidem ehk „Minnes Maa sisemusse, leiad sa sealt peidetud puhastava kivi“ tähistas nende jaoks ka kõige eksisteeriva ülima essentsi või tuuma otsinguid. See on vaid väike osa salajastest rituaalidest. Läbi ajaloo on peale vabamüürlaste teisedki sarnaste huvidega inimesed koondunud rühmadesse, millel on okultistlikud, religioossed, majanduslikud või poliitilised eesmärgid. Tihti ühendab salaseltse rituaalide ja rangete reeglite järgimine, eriti oluline on saladuse hoidmine. Vaikimisvanne annab salaseltsile jõu, kuid külvab sinna mittekuulujate seas ka kahtluseseemet. Mis asju nad seal suletud uste taga ikkagi ajavad? Raamatus uurime salaorganisatsioonide tuntud märke – püramiidi, prantsuse liiliat, haakristi ja roosi, mis peaksid olema kõigile hästi tuntud. Või kas ikka on? Jälgime maailma ühe suurema, vanema ja jõukama organisatsiooni – katoliku kiriku – salasepitsusi. Heidame põhjaliku pilgu mõistatusliku vabamüürlaste organisatsiooni sisse. Kirjutame salajastest mõrtsukate vennaskondadest ja müstilistest roosiristlastest. Katsume aru saada, kas vastab tõele vandenõuteoreetikute arvamus, et USA pealinna Washingtoni tänavate ja linnaosade geomeetriliselt ranges paigutuses on jälgi, mis viitavad lepingule põrguvürsti endaga. Jälgime Ku Klux Klani valgetes rüüdes timukaid, kellest suutis jagu saada üksnes ratsavägi ning sedagi ainult mõneks ajaks. Uurime riiklike salateenistuste tegevust teiste maade pinnal ning heidame valgust maailmalõpusektide utoopilistesse kogukondadesse.