Raamatu tutvustus
Psühholoog Vladimir Serkin kirjutas pärast tutvumist inimesega, keda kõik teda ümbritsevas inimesed pidasid šamaaniks, 2000-date aastate alguses raamatu „Šamaani naer“. Selles on kirjanduslikult töödeldud fragmendid tema päeviku lehekülgedest ja dialoogidest inimesega, kes elas ebatavalist elu ja suhtles mitte ainult inimestega, vaid ka teiste olevustega ning kellel oli mitmeid imepäraseid oskusi. 2010-datel aastatel kirjutas ta sellele järje „Šamaani vabadus“.
Käesolev raamat on kolmas selle autori teos pealkirjaga „Šamaani tähed“, mis on järg eelmisele kahele teosele.
Kuigi ta töötab praegu Moskvas, käib ta sageli oma kodulinnas Magadanis ja kohtub Siberi idaosas liikudes kohalike šamaanidega. Raamatutes kirjeldatud Šamaan on tema sõnade põhjal koondkuju Siberi kirdeosas siiamaani elavatest ja tegutsevatest šamaanidest. Nõukogude ajal represseeriti šamaane ja vangistati, kuid praeguseks on nad taas rahva seas, sest elutingimused pole selles Siberi piirkonnas hoolimata maailma üldisest arengust kuigi palju muutunud.
Magadani oblasti ja Tšukotka pindala on kokku suurem kui pool Venemaa Euroopa-osa, kuid oblasti statistikavalitsuse andmetel elas Magadani oblasti territooriumil 2005 aasta 1 jaanuari seisuga 174000 inimest, Tšukotkal aga 2002 aasta rahvaloenduse andmetel veel tunduvalt vähem. Neist elab üle 100000 inimese Magadani linnas ja umbes 40000 inimest asulates kahesaja kilomeetri raadiuses Magadanist. Ülejäänud elavad asulates, mis asuvad enamasti ainsa selle piirkonna teetrassi ääres. Need asulad on olemas vaid sellepärast, et seal kaevatakse kulda, kuid kullavarude vähenemise tõttu väheneb ka asulate ja inimeste arv. Sajad tuhanded või miljonid ruutkilomeetrid taigat, tundrat, mereranda ja jõgede kaldaid, tasandikke ja mäeahelikke on inimeste poolt üldse asustamata.
Siin pole ega ole kunagi olnud sotsialismi ega kapitalismi. Poliitika paistab siit vaadatuna mõttetu ajaraiskamisena, millel pole mitte midagi tegemist reaalse eluga. Euroopa riigid näivad olevat kaardilt vaadates tillukesed, ära vaevatud, saastatud ja ülerahvastatud maakillud. Nende tähtsaks pidamine näib nende täieliku kasutuse pärast ning mõju puudumise tõttu reaalelule Siberi põliselanikele arusaamatu.
Selles raamatus mõtiskleb autor psühholoogi ja filosoofina kõigi nende küsimuste üle, kirjeldab nõnda moodustunud maailma kujundit ja avalikkuse suhtumist sellesse.