Meie, emad, ei julge kunagi kaevuda oma hirmsaimate õudusunenägude stsenaariumidesse. Mis siis kui... võime üksteisele pomiseda, seejärel raputada pead ja öelda iseendale, et see ei juhtu iial meiega, kui vaid oleme piisavalt hea ema. Kuid siin me oleme. Ja see aeglane piiks südamemonitoril on ainuke tõend sellest, et meie ees olev laps on elus...
On tööpüha nädalavahetus, nii et otse loomulikult läksime me randa. Täpselt nii nagu igal aastal. Grillima ja piknikku pidama koos minu parima sõbra Roseʼiga. See on ideaalne traditsioon: joogid, mängud, burgerid, muusika, naer. Saabusime randa koos oma abikaasade, minu kahe teismelise poja ja Roseʼi kahe tütrega, kui päike säras veel kõrgel üle vee ja terve õhtu oli alles ees.
Kuid miski ei lähe plaanipäraselt. Vanad saladused kerkivad pinnale, tujud lõõmavad. Niisiis otsustame meie, täiskasvanud, rannast lahkuda, öeldes teismelistele, et nad mõnusalt aega veedaksid, kinnitades, et keegi tuleb tunni või kahe pärast tagasi ja võtab nad peale.
Kuid kui ma veidikese aja pärast naasen, tean, et midagi on väga valesti. Meie teismelised puterdavad sõnadega ja koperdavad autosse. On selge, et nad on joonud, ja ma olen šokeeritud. Ma ei uskunud iial, et meie lapsed sedasi võiksid käituda. Valmistan end ette, et nendega hommikul karmilt rääkida, kuid järgmisel päeval hajuvad mu mured tühisteks, kui seitsmeteistaastane Bella väidab, et mu poeg, Finn, teda seksuaalselt ründas.
Finn kinnitab, et ta ei teeks seda iial. Ja ma tahan väga teda uskuda. Kuna ma kasvatasin oma poja korralikuks. Kuna ema ju teaks, teaks ju?
Mida ma ei tea, on see, et vastus sellele, mis tol õhtul rannas juhtus, võib olla ühe meie armastatud lapse jaoks elu ja surma küsimus.