Jorge Luis Borgese aastatel 1967–1968 Harvardis peetud loengusari „See värsikunst“ pakub sügavalt isikliku ja äärmiselt avara pilgu luulekunstile. Ohtratele näidetele ja terastele tähelepanekutele tuginedes arutleb Borges luule olemuse, kujundite, keele, tõlkimise ja tõlgendamise, loo jutustamise, aga ka elu üle üldiselt. Viimases, luuletaja kreedole pühendatud loengus jagab ta ka näpunäiteid algajale luuletajale. Jorge Luis Borges (1899–1986) oli Argentina proosakirjanik, luuletaja ja mõtleja, kelle mõju 20. sajandi kirjandusele ja kirjandusteadusele on tohutu – inspiratsiooni allikana on teda nimetanud teiste seas Umberto Eco, Gérard Genette, John Updike, Jacques Derrida ja Julio Cortázar. Genfi kolledžis saksa ja prantsuse keelt õppinud Borges liitus õpingute järel avangardistidega. 1922 asutas ta ajakirja Proa ning keskendus kirjatööle, avaldades luuletusi, novelle ja esseistikat. 1950 nimetati ta Argentina Inglise Kultuuri Assotsiatsiooni inglise kirjanduse õppejõuks, 1955 Argentina Rahvusraamatukogu direktoriks. Samal ajal kaotas ta nägemise. Nii pidas fenomenaalse mäluga Borges seda loengusarja juba pimedana. Nende pikka aega kadunuks peetud ja selle sajandi algul leitud loengute ärakiri toob aga lugejani elavalt Borgese hääle: teravmeelse vaimukuse ja südamlikkuse, armastuse luulekunsti ja elu vastu.