Sõnad sügavas sinises

Üks südamlikumaid raamatuid, mis mulle üle pika aja on kätte sattunud. – Jennifer Nieven

Aastaid tagasi oli Rachel armunud Henry Jonesi. Päeval enne kolimist pistis tüdruk poisi perekonnale kuuluvas raamatupoes tema lemmikraamatu vahele armastuskirja. Ta jäi ootama. Kuid asjata.
Nüüd on Rachel tagasi ja peab töötama raamatupoes poisi kõrval, keda ta parema meelega, kui vähegi võimalik, näha ei tahaks. Parema meelega oleks Rachelil hoopis mujal – ta tahaks põgeneda kusagile, kus reaalsus teda kätte ei saaks. Sest tema venda ei ole enam ja Rachel ei suuda kujutada ette tulevikku ilma temata.
Ka Henry tulevik ei tõota tulla eriti paljulubav. Tema tüdruk jättis ta maha. Tema ema tahab ära müüa nende koduks oleva raamatupoe ja ta perekond on lagunemise äärel.
Külg-külje kõrval raamatupoes töötades, ümbritsetuna tuhandetest raamatutes tärkavatest armastuslugudest, taipavad nad, et kuigi sul ei pruugi alati elu üle kontrolli olla ja kuigi elu võib olla ka täiesti väljakannatamatu, on võimalik, et mõnikord sõnadest ja armastusest ja uutest võimalustest täiesti piisab.

See on lugu armastusest.
See on lugu raamatute armastamisest.
See on lugu raamatupoest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele.
See on lugu Henry Jonesist ja Rachel Sweetiest, kes olid kunagi parimad sõbrad.
Nüüd on Rachel tagasi. Ta otsib oma tulevikku raamatutest, mida inimesed armastavad, ja sõnadest, mille nad endast maha jätavad.

Mõnikord on vaja luuletajaid.