Seedripuudega ääristatud sõiduteed pidi üles minnes tunneb ta pisaraid silmi tungimas, kui näeb suvila pleekinud kaunistusi ja kooruva värviga türkiissiniseid aknaluuke. Sügavalt sisse hingates haarab ta raudukse südamekujulisest käepidemest ja astub kunagisse õnnelikku lapsepõlvekoju, mida ta on kaua vältinud. On aeg seista silmitsi minevikuga... Emily kihlatu jätab ta maha ajal, mil naine ikka veel leinab oma peret, kelle ta kohutavas õnnetuses kaotas, ja Emily põgeneb tagasi kaugesse Dune Islandi Hope Havenisse, kus tema pere igal suvel puhkamas käis. Emily loodab, et maja kordategemine parandab ka tema murtud südame, kuid suvilasse on peidetud enamat kui lihtsalt kibemagusad lapsepõlvemälestused. Tühjendades oma isa antiikset kirjutuslauda, leiab Emily kirja, mis paljastab laastava saladuse tema vanemate kohta. Kuna ta pea on täis küsimusi, millele ei saa kunagi vastust, siis näib, et saarele naasmine oli Emily halvim otsus, mille ta eales teinud on… kuni ta kohtub Lucas Socorroga, kelle tumedatest kiharatest tilgub pärast surfi soolast vett. Kui nad teevad pikki jalutuskäike pehmel liival ja räägivad hilisõhtuni jaanimardikate tulede valguses, siis mõtleb Emily, kas doktor Luke – nagu haiglas viibivad lapsed teda kutsuvad – võiks olla see, kes aitaks tal paraneda. Kui Luke hoiab tal käest, on pere valusasse minevikku süvenemine veidi lihtsam… Kaunis ja emotsionaalne lugu, mis paneb sind igatsema, et tunneksid liiva jalge all.