Taevatee haigla oli luitunud, halli värvi, kohati maha varisenud krohviga kahekorruseline Preisimaa kasarmu tüüpi hoone. Selle olid pisut enam kui viiskümmend aastat tagasi ehitanud saksa sõjavangid. Haigemaja õues seisis väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja metskanepi tihnikuga. See oli lahutamatu osana haigla juurde kuuluv surnukuur. Kui peaarstile tuli mõte Taevatee haigla ära erastada, tundus see talle maailma parima äriplaanina – patsiente ju ikka jagub. Kaasatud auahne advokaat näeb samuti head teenimisvõimalust.
Püsiklientuur on alustaval äril olemas – igaüks oma voodis ja erineval põhjusel sent surmale võlgu.
Ent sama armutu, nagu elu on olnud patsientide vastu, on ta ka edulootuses ärimeeste vastu – kord segavad seadused, kord pärijad, kord vikatimees...