Me elame maailmas, mida iseloomustavad linnastumine ja digitaalne kõikjalviibimine, kus mobiilsete lairibaühenduste arv ületab püsiühenduste oma, uues „asjade internetis“ domineerivad masinad ja linnades elab rohkem inimesi kui maal.
Urbanist ja tehnoloogiaekspert Anthony Townsend vaatleb jõude, mis on kujundanud linnaplaneerimist ja infotehnoloogiat alates suurte tööstuslinnade esilekerkimisest 19. sajandil kuni tänapäevani. Sajand tagasi kasutati miljonilinnade juhtimisel telegraafi ja mehaanilist arvutusmasinat. Tänapäeval koordineerivad kümnete miljonite elanikega megaregioonide keerukat koreograafiat mobiilsidevõrgud ja pilvearvutus.
Selle tagajärjel areneb linnades tehnoloogia, mis tegeleb valitsuse ette kuhjuvate probleemidega, mida tekitavad kujuteldamatu suuruse ja keerukusega inimasulad. USAs Chicagos koostavad lumesahkadele paigaldatud GPS-jaamad reaalajas kõigile ligipääsetava „sahakaardi“. Hispaanias Saragossas võib linnakodaniku kaart anda ligipääsu ülelinnalisele tasuta wifi-võrgule, jalgrattalaenutusele, raamatukogudele ja tasuda bussisõidu eest. New Yorgis paigaldasid linnakodanikest „geriljateadlased“ aga kanalisatsiooni sensorid, mis annavad häiret, kui paduvihm selle üle ujutab ja reovee jõkke suunab. Raamatus on juttu ka Eestist: kiitust pälvivad nii Veljo Haamer ja Tallinna avalik wifi-võrk kui ka mobiilne parkimissüsteem.
