Prantsuse ajaloolase ja filosoofi Michel Foucault (1926-1984) teos
"Teadmise arheoloogia" ("L´Archéologie du savoir", 1969)on autori seletus
oma teadusajaloolisest meetodist, mida ta ise nimetab "arheoloogiliseks
meetodiks". Pole olemas üht terviklikku ajalugu; ajalugu koosneb
diskursustest, mis on määrattud reeglitega, millest kõnelejad ise ei
pruugi teadlikud olla. Teos, mida on sageli süüdistatud vasturääkivustes,
on Foucault kirglik sõnavõtt historismi vastu.