Karl Menning (1874–1941) rammis oma nime kui mitte mujale, siis vähemalt „Vanemuise“ teatri ajalukku. Nõnda heljub ta nimi ikka elavana meie minevikumüüdis. Tema tegelikke kirjatöid ja kontseptsioone tuntakse vähem. Menningu avalikkusele suunatud tutvustused, arvustused, kirjutised ja uurimused mahuvad enamasti kahte aastakümnesse (1897–1917). 1918 pööras Menning teatrile jäädavalt selja. Ta kuulus meie esimese väikesearvulise välisdelegatsiooni koosseisu, kellel õnnestus saavutada küll juba väljakuulutatud, ent veel sündimata vabariigile rahvusvaheline tunnustus. Eks olnud seegi omamoodi teatritegu. Pärast tunnustuse saavutamist oli Menning Eesti saadik, algul Skandinaavias ning 1921–1933 Berliinis. Hitleri võimuletulekul siirdus Riia Eesti konsulaati, kus töötas 1937. aastani. Vanaduspäevad möödusid armsakssaanud „Vanemuise“-linnas. Raamat „Teatritegu“ (sarjast “Eesti mõttelugu” nr. 82) annab läbilõike eesti teadlikult kunstipärase teatri sünniaegadest ning Karl Menningu esteetilistest põhimõtetest teatrikunsti sihipärasel kultiveerimisel sealjuures. Raamatus on nii Menningu teatrialased kirjutised kui ka (tema kui diplomaadi) kirjavahetus Aleksander Hellatiga.