II osa A. H. Tammsaare viieosalisest romaanisarjast „Tõde ja õigus“ pehmeköitelises formaadis, mis ilmus esmakordselt 1929. aastal. Selle osa saamisloos on olulise tähtsusega autobiograafiline element. Nimelt on teose aineks Tammsaare õpingud Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. Raamatu tegevus toimub ärkamisaja mõõnaperioodil Tartus Mauruse koolis, kuhu suundub õppima ka Indrek. Koolidirektor Maurus on vastuoluline rahvuslane, kelle sõnul on inimese keel ja kodumaa tema kõige olulisem varandus ja eelkõige tuleb armastama õppida ennast ning seejärel teisi. Maurus õpetab ka Indreku valetama. Direktori jutt on mõistukõneline ja temas kehastub tammsaareliku poeetika keelekesksus. Tihti ei oska Indrek Mauruse mänguga kaasa minna ja võtab kõike liiga tõsiselt. Ta püüab kõike seletada oma teadmiste ja arusaamiste järgi, kuid ikka ja jälle avastab, et asjad käivad hoopis teisiti. Indreku ja Mauruse vahekord on sarnane Andrese ja Pearu kemplemisele, kus ühel osapoolel on ettekujutus maailma toimimisest ja teine osapool seab kõik selle kahtluse alla. „Tõe ja õiguse“ II osas kajastub nii ebaõiglus kui ka allasurutud rahvustunne ja kõlama jääb mõte, et eesti rahval on õigus eksisteerida maailma ja teiste rahvastega kõrvuti. Raamat kujutab inimese võitlust kõikjale ulatuva ja kõiki puudutava tõega. Romaanisarja seda osa on korduvalt lavastatud. Sellele on ohtralt viiteid Eesti kirjanduses, filmis ja teatrikunstis.