Autor käsitleb kahe ajaloolise tegelase, õe ja venna saatust. Mõlemad tegutsesid suures osas samal ajal, teise maailmasõja ja ka sellele järgnenud aastatel. Nad mõlemad olid väga head oma maailmavaadete levitajad. Enamasti seadsid nad riigi huvid kõrgemale omaenda hüvedest. Paraku oli kummagi riik erinevat värvi. Vend on Saaremaalt pärit Ülo Kaal, kes, ühinedes Saksa sõjaväega, võitles kommunismi vastu ja hiljem, kuuludes Hirmus Antsu salka, tegutses Pärnumaal metsavennana. Ülo kirjutas: „Kas siis tõesti Eesti mehe veri, mis voolab Eesti kodu eest ei vääri Eesti naise armastust? On ju Eesti mehe ohver see, mis päästab me kodumaa. Aga on ju lõpuks ikkagi iga inimene iseenda peremees ja kunagi vastutab oma au eest.“ Ülo õde Aira Kaal seisab samal ajal tulihingeliselt kommunistlike ideaalide eest. Aga tal tuleb taluda ka tagasilööke ja seda omade poolt. Lisaks tuleb Aira Kaalul kaitsta oma inglise kommunistist abikaasat Arthur Hone’i. Aira kirjutas: „Iseloomustasin oma isa 1940. a. EK(b)P Saaremaa parteikomitee sekretärile Aleksander Muile saadetud kirjas kui nõukogude korra vastast.“ Autori kasutuses on olnud hulk mõlema peategelase kirjalikku materjali.