Kõik me rändame südamest südamesse.
„Toomas Nipernaadi” on üks Eesti kirjandusklassika omapärasemaid teoseid ning selle samanimeline peategelane kahtlemata meie kirjandusloo põnevamaid karaktereid. Esmapilgul näib ta mehena, kes lihtsalt reisib paigast paika, võidab südameid ja jutustab lugusid, et siis lahkudes ühe hetkega kõik unustada...
Aga võib-olla suudab just tema oma rännakute kaudu talletada kõigist enam? Ehk jäävad tõepoolest talle kalliks kõik hetked, kõik südamed ühtmoodi?
„Toomas Nipernaadi” idee olevat Gailitil sündinud Berliini teatris ühe mehe sammukaja kuuldes ja kes soovib, tabab miski kummalise kumina või iselaadse helina ka romaanitekstis. Romaanikangelases on paljuski nähtud kirjaniku enda alter ego´t – Gailiti arrogantsi ja bravuuri all teadsid lähedased peituvat samuti õige õrna ja nukravõitugi hinge, kelle tunneb lugeja kahtlemata ära ka Toomas Nipernaadis.
Pean tunnistama, et ma ei olnudki varem Nipernaadit lugenud. Etendusi ja filme olin küll näinud, samuti ka lõike lugenud, ent raamatut kaanest kaaneni ei olnud varem kätte võtnud.
Minu sügavaim Nipernaadi-elamus on siiani Gerda Kordemetsa lavastatud ning Tallinna 32. Keskkooli teatriklassi poolt ette kantud "Sel suvel jälle" (2007). Raamat oli ka mõnus lugemine, ent etendus oli rõõmsam ja helgem.
Eriti mõnusaks tegi lugemise muidugi see, et hetkel on selle talve pea ainus külm nädal. Ning sellisel ajal suve igatseda on igati paslik.
Olin alati arvanud, et Nipernaadi on noor mees. Kuskil kahekümnendate keskel vast. Ent tuleb välja, et ta on juba üle 40. Mõnus. Ka 40-selt võib olla nooruslik ja lustlik. :)