Trump peeglitagusel maal

Elame ajastul, mil poliitilised vaatemängud varjutavad sageli tõde, kõige targem hääl mattub kõige valjema alla ja juhtimisoskusi aetakse tihti segi karismaga. Sellisel ajal saab satiirist midagi enamat kui meelelahutus – nimelt peegel. Seejuures mitte kuigi meelitav, vaid hoopis selline, mis peegeldab seda, mida me pigem näha ei tahaks: absurdi, eitamist ja ohtu. „Trump peeglitagusel maal“ ei ole lihtsalt poliitikategelase kriitika. See on teravmeelne, provokatiivne ja psühholoogiliselt sügav esseekogumik, milles peegelduvad Donald Trumpi kõrval ka meie enda ühiskonna valukohad ja vajadused. Aastakümneid juhtide hingeelu ja varjatud võimudünaamikat uurinud Manfred Kets de Vries teab, et pealispinnal nähtu on vaid osa loost. Selles raamatus viib ta lugeja poliitika allhoovuste rägastikku, moondunud minapildi ja avaliku vaatemängu peegelmaastikule. Ta küsib, miks kriitiline mõtlemine hirmu ja ebakindluse ajal taandub, miks inimesed võivad demokraatlikest väärtustest meelelahutusliku poliitilise etenduse nimel loobuda ning kuidas juhid ja nende järgijad üksteise vajadusi ja fantaasiaid võimendavad. Iga essee on eraldiseisev, kuid koos loovad need narratiivi: diagnoosist hävingu ja lõpuks lootuseni. Neis esitatakse küsimusi: kuidas me siia jõudsime? Miks me endiselt siin oleme? Ja mida peame tegema, et mitte üksnes edasi liikuda, vaid ka virguda? Raamatust leiad: • psühholoogilise pilgu Donald Trumpi isiksusele ja juhtimisstiilile; • sissevaate sellesse, miks inimesed satuvad karismaatiliste ja autoritaarsete juhtide mõju alla; • analüüsi sellest, kuidas hirm, ärevus ja ebakindlus mõjutavad ühiskondlikke ja poliitilisi otsuseid; • vaate sellele, kuidas poliitika võib teinekord muutuda etenduseks ja meelelahutuseks; • mõtteid selle kohta, miks kriitiline mõtlemine võib propaganda ja emotsionaalse manipulatsiooni ees taanduda. *** „Uskumatu, kuidas on see ometi võimalik?“ See küsimus on saatnud Ameerika praeguse presidendi poliitilist teekonda algusest peale. Juhtimise psühhoanalüütilise käsitluse ühe rajajana on Kets de Vries aastakümneid uurinud, kuidas kujundab juhtide isiksus organisatsioonikultuuri ja kollektiivset käitumist. Mis aga juhtub siis, kui juhi sisemaailmast saab avaliku elu peamine kujundaja? Võim võimendab isiksust. Lahendamata sisekonfliktid, ebaküpsed kaitsemehhanismid, nartsissism ja grandioossus võivad hakata suunama mitte ainult organisatsioone, vaid terveid ühiskondi. Halvimal juhul neurotiseerivad need nii riigi juhtimist kui ka – nagu on juhtunud Trumpi puhul – rahvusvahelist suhtluskultuuri. Ajalugu tunneb liigagi hästi suurushulluses juhte. Näeme, miks nad võimule pääsevad, kuidas nende mõju laieneb ning mis juhtub siis, kui keegi ei suuda neile piire seada. Mare Pork psühhoanalüütiline juhtimisnõustaja, nanopsühholoogia praktik *** Kuidas juhtub, et inimesed loobuvad õigusest ise mõelda? Kuidas saavad võimu juhid, kes algatavad sõdu, paiskavad maailma kaosesse ja hakkavad mõtlema teiste eest? Lõplikke vastuseid ei ole, kuid Manfred Kets de Vries kutsub nende küsimuste üle mõtlema. Wilfred Bioni järgi loobub kriisis grupp sageli iseseisvast mõtlemisest ja otsib kõikvõimsat juhti, kelle kätte anda vastutus lahenduste eest. Mida segasem on aeg, seda ahvatlevam tundub kiire ja lihtne vastus. Ent kiired vastused võivad saada mõtlemise vaenlaseks: juht, kellele on tähtsam anda vastuseid kui taluda küsimusi ja teadmatust, asendab mõtlemise valmis vastustega ning lõpetab ka teiste mõtlemise. Nii muutub autoriteet autoritaarseks võimuks — võimuks, mis ei mõtle koos teistega, vaid võtab neilt õiguse olla oma mõtete autor. Endel Talvik psühhoanalüütik