Siin ta nüüd tuleb: ülevaade ENSV 1970-ndate ansamblitest! See oli kümnend, mil sündisid hard rock, heavy metal, progressive rock, jazz rock, punk rock. Instrumentalistid mängisid pikki soolosid, stuudios salvestatud lood ei olnud enam kolmeminutilised, vaid tihtipeale isegi üle kümne minuti pikad, kontserdid kestsid paarikümne minuti asemel mitu tundi. Olulisim, mida peab nimetama nimega Eesti rahvusliku rockmuusika sünd, sai alguse 1970-ndail. Need noored muusikud ei mõelnud, et nad teevad ajalugu. Aga just seda nad tegid. Pea olematutes tingimustes, pillidega, mida ükski endast lugupidav Lääne muusik poleks puutunudki. Lindistades Eesti kullavaramusse jäänud laule, teadmata, kas keegi neid kunagi kuuleb. Kuid enamik muusikuid ei meenuta neid aegu jubedusest õlgu väristades. Esinemiskeelu ohust ei hoolitud, entusiasmi oli nõnda palju, et sellega oleks võinud talve soojaks kütta. Nad tegid muusikat, et olla vabad, kasvõi hetkekski, vabad, kuni muusika lõpeb. Muusika aga ei lõppenud ega lõpe eal. Raamatu autor, muusik (löökriistamängijana tuntud Vitamiinist ja Kolumbus Krisist) ja raadiohääl Andres Oja ütleb, et 1970-ndad oli Eesti muusikas väga huvitav, suisa põnev aeg. Aga see raamatki pole mingi (muusika)ajaloo õpik, vaid ere elu muidu stagnatsioonitempliga märgistatud 1970ndatest.