Viivi Luik ütleb kirjandusteadlase Arne Merilai võimsa esikromaani kohta nii: "Merilai loo lugemine on osa võtmine mängust, mida igaüks mängib vastavalt oma senisele mängukogemusele. See on nagu jaht, millest osavõtja peab tundma jälgi, milleks antud juhul on varjatud tsitaadid. Selletaolised tekstid seni peaaegu puuduvad eestikeelses kirjanduses."
