Kohati irooniliselt, kohati raevu ja põlgusega vaatab Sebastian Haffner oma 1939. aastal kirja pandud meenutustes vahetu tunnistajana tagasi kahe ilmasõja vahelisele Saksamaale ja Hitleri tõusule. See oli tappidest lahti maailm: 1923. aasta kappav inflatsioon, nälg ja küllus käsikäes; pruuni ussina tänavail looklevad natsirongkäigud, tõstetud käed ja „Heil Hitler!“; poliitilised mõrvad ja juutide vaenamine; erakondade radikaliseerumine ja kulminatsioonina Hitleri nimetamine riigikantsleriks.
„Ühe sakslase lugu“ on õieti kõigi sakslaste lugu, aga ka eurooplaste lugu 20. sajandi kahel aastakümnel. Kas suudab inimkond möödunust õppust võtta või läheb 21. sajand ajalukku kordusetendusena?
Sebastian Haffneri pseudonüümi all kirjutanud juristi ja ajakirjaniku kodanikunimi oli Raimund Pretzel (1907–1999) ja tema elutöö lubab teda nimetada „Saksamaa moraalseks südametunnistuseks“. Pärast sõda oli Sebastian Haffner üks väljapaistvamaid saksa publitsiste, esindades demokraatlikku meelsust ja viljeldes sundimatult elegantset stiili. Ta kirjutas esseistlikus laadis menukaid käsitlusi Saksa ajaloost, millest tuntuim on ehk „Anmerkungen zu Hitler“ („Märkmed Hitleri kohta“, 1978). „Der Teufelspakt“ („Kuradipakt“, 1968) kõneleb Molotovi-Ribbentropi paktist.
