Universum ja inimene. Kosmoloogilise antroopsusprintsiibi filosoofiline tõlgendus

Kuigi inimene ja planeet Maa näivad universumi tohutute mõõtmetega võrreldes vaid tühised tolmukübemekesed, võib inimteadvusel siiski olla oluline roll universumi struktuuris. Mitmete füüsika fundamentaalkonstantide ja neist moodustatud suuruste arvväärtused näivad olevat täpselt häälestatud sellisteks, mis lubavad inimese eksistentsi. Lõuna-Aafrikas sündinud filosoof Errol E. Harris (1908–2009) käsitleb seda 20. saj. teisel poolel formuleeritud kosmoloogilist antroopsusprintsiipi eelkõige holistliku filosoofia vaatekohast. Universum peab olema tervik, mis on struktureeritud vormide skaalasse, milles iga järgmine aste sisaldab eelmist, aga ka ületab seda. Füüsikalise maailma suhtelisele lihtsusele järgneb keemiline tase, selle järel bioloogiline nii organismide kui elukooslustena, selle rea loomuliku jätkuna tuleb ka inimteadvus, mis universumit peegeldab. Ja tervik on täiuslikult lõpule viidud siis, kui ta sisaldab ka inimteadvusest kõrgemat jõudu kui universaalse korra printsiibi kehastust. Harrise väitel kinnitab 20. saj. loodusteadus, eriti relatiivsusteooria ja kvantfüüsika veenvalt, et universum peab sisaldama vaatlejat ning nii on täiesti loomulik, et füüsika konstandid ja seadused seda lubavad. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.