See raamat on eelkõige nn vilepuhuja lugu, isiklik, kuid suure üldistusastmega triller. Dokumenteeritud algusest lõpuni. See on Skandinaavia pankade ning meie meedia, ametiühingute ja poliitilise eliidi korruptsiooni avaldamine pretsedenditul moel.
Samuti on see Ida-Euroopa lugu ajast peale vabariikide iseseisvuse taastamist. Või siis kriitika selles kohta, kui vähe iseseisvust meil tegelikult on.
HannesVeskimäe töötas kümme aastat pankades. Ta räägib isikliku loo raha kummardamisest ning miks ta sellest võõrdus, kaitstes Eesti ettevõtjaid Swedbankis peale 2008. aasta kriisi ning luues Nordea panka ametiühingu töötajate kaitseks.
Naljakas, et raamatu tutvususes on nimetatud seda "vilepuhuja" looks.Vilepuhujad on nüüdsest siis kõik elulooraamatute kirjutajad, sest nad kirjutavad isiklikust elust ja isiklikest kogemustest?Lisaks võiks nimetada vilepuhujateks ka ohvreid, kes annavad teada kurjategijatest?Iga politseisse või kohtusse pöörduja oleks siis samuti vilepuhuja? Tule taevas appi , võiks siin öelda. Mina soovitan kindlasti seda raamatut lugeda, sest see on ajalooline, ehk siis kokkuvõte paljude aastate Eesti elust.Ning ametiühingu probleemid ei ole iseloomulikud ainult sellele pangale, vaid paljudele ettevõttetele, eriti sellistele, kus eesotsas välismaalane, näiteks soomlane.Võib ka mõnes tootmisettevõttes kuulda, et Eestisse tuldi just sellepärast, et siin on NÕRK ametiühing.Mite midagi ei saa muuta paremaks, kui ei vaadata vigadele näkku vaid neid hoopis peidetakse.Hannese lugu on tegelikut paljude eestlaste lugu, ka nende, kes ei ole iial pangas töötanud.
Loetud
07.03.2020
My Rating
Marko arvamus lausa sundis ka mind sõna võtma - tundus , et Marko ei olegi raamatut lugenud.Tegelikult on seal Eesti poliitika on väga hästi kokku võetud, kes vähegi Eestis elanud on, mõistab seda.Kes viitsiks lugeda nii paksu raamatut, kui kogu kirjeldus puudutaks vaid üht panka, omamata suuremat tähendust?Kinnitan, et raamat on poliitiliselt hariv ning soovitatav lugemine kõigile valimisealistele kodanikele.