Hiina klassikalise kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos “Vaimude otsija kirjad” Soushen ji on Jini dünastia ajal (265–420) elanud õpetlase Gan Bao ainus tervikuna meieni jõudnud kirjatöö. See on üks esimesi nõndanimetatud imeliste lugude kogumik, millest hiljem arenes keerulisema sisu ja struktuuriga žanr chuanqi, mille silmapaistvaim näide on Eesti lugejale hästi tuntud Pu Songlingi kogumik “Libarebased ja kooljad”.
„Vaimude otsija kirjades“sisalduvad jumalike olendite ja surematute hagiograafiad, lood endelistest unenägudest ja surematute imetegudest, ülestähendused looduslikest anomaaliatest, konfutsianistlikke väärtusi õpetavad jutud, legendid ajaloolistest isikutest ja sündmustest, pajatused inimese kokkupuudetest vaimudega ning libaloomade ja muude paharettide koeruste kirjeldused.
Ajaloolasena kogus ning süstematiseeris Gan Bao kroonikatest ja filosoofilistes traktaatidest pärit müüte ja legende, mis mõjuvad tõestisündinud lugudena, olles seotud tegelike juhtumite, isikute, ajastute ja kohtadega, ning aitavad tutvustada tolle aja uskumusi ja arusaamu hingestatud ning imepärastest toimingutest tulvil maailmast. Kuigi meie ajal on kombeks arvata Soushen ji lugusid fantaasiakirjanduse valdkonda, ei pidanud Gan Bao ise neid väljamõeldiseks, mistõttu märkis sissejuhatavas osas oma teose eesmärgiks “teha ühtlasi piisaval määral selgeks, et vaimude kulg ei ole pettus”.
