1866. aasta vallareform oli oluline samm kogukondade iseseisvumise teel. Vallaomavalitsuste ja vallakohtute loomisega üritati emantsipeeruv talupoegkond sobitada Balti erikorra sajanditepikkuse seisusliku ja õigusliku traditsiooniga. Balti kubermange ühtlustav vallaseadus tõi Eestimaa kubermangus kaasa suuremaid muudatusi kui Liivimaal, kus vallakohtutel oli juba olemas pikaaegne, ligi 50aastane kogemus nii kohtupraktikas kui ka majandus- ja haldusasjade ajamises. Eestimaa talupojad vajasid aga asjaajamise põhitõdede ja õigusemõistmiseks vajalike teadmiste omandamiseks rohkem aega. Vallavalitsuste ja -kohtute sisseseadmisega kaasnesid uued ülesanded ja talupojad pidid omandama uusi oskusi: tuli õppida koosolekupidamist (talupoegade üldkoosolekuid oli küll varemgi peetud),protokollimist, oma kogukonna majandamist ja kohtumõistmist. Otsuste tegemine kogukonna asjades tõi kaasa talupoegade nii vaimse ja haridusliku taseme kui ka eneseteadvuse tõusu. Kogumikus avaldatud dokumendid on pärit Eesti eri piirkondadest ja eriaastakümnetest, et esile tuua piirkondlikke erinevusi ja näidata toimunud muutusi. Seejuures ei ole siiski püritud kõikide valdade esindatuse poole, sest määravamaks on peetud lugu, mis allikmaterjalis kajastub. Võimaluse korral on välja valitud sellised dokumendid, millest ilmneb, kuidas inimesed mõtlesid, millised olid nende tegutsemise motiivid ja vastuvõetud otsuste tagamaad. Samal ajal nõuab see lugejalt ka allikakriitilist suhtumist ja üldisema ajaloopildi tundmist — valitud tekstid ei peegelda talurahva elu kogu selle mitmekülgsuses, vaid ainult seda osa, mis oli seotud vallaorganite tegevuse, kontrolli või kinnitusega. Tuleb arvesse võtta, et dokumentides kajastuvad eelkõige tolleaegse elu negatiivsed küljed.