Viisteist naeratust

Noor muusik Markus on eluga igati rahul. Tal on hoolitsev ema, kaunis kallim ja hulk sõpru, kellega koos bändi teha. Ainult oma isaga ei ole ta kunagi kohtunud. Pärast lähedase kaotust otsustab Markus välja selgitada, mis tema isaga aastate eest õigupoolest juhtus. Otsingute käigus ilmneb, et tõde on ootamatult veider ja usaldada ei või kedagi. Salapärane mees, kes Markust jälitama asub, on valmis kõigeks, et ammused saladused päevavalgele ei tuleks. Ööliblikad lendavad valguse poole. Tiibade vurinal kihutavad nad sinna, kus helendab, kumab ja õhetab. Pimeduses sündinuid peibutab valgus. Aga öösel muutuvad ju kõik asjad ahvatlevamaks, isegi kuu näib kaunis… Pimedus kingib priiuse. Varjude all võib teha mida iganes, olla kes iganes. Miks siis ööliblikad ikkagi valgussõõridesse kipuvad? Kas loodavad nad, lollikesed, pikendada nõndaviisi oma eluribakest? Või otsivad nad rambitulesid – lootes, et neid märgatakse ja imetletakse?