Võlukasukas

Ungari kirjanik Ferenc Móra (1879–1934) on eesti lugejale juba tuttav. „Võlukasukas“ ilmus eesti keeles esmakordselt 1983. aastal. Omal ajal tõlkis raamatu eesti keelde iseõppinud ungari keele tõlkija Hans Valdmaa (1925–2008), kes õppis keele ära puhtast huvist. Nõukogudeaegne väljaanne tekitas ka väikese kurioosumi, kui raamatu illustraatori Silvi Liiva (1941–2023) graafikas kujutatud altaripildilt eemaldati tsensuuri tõttu inglid. Käesolevas trükis on illustratsioon taastatud algsel kujul (lk 52) väikese žestina ajaloo ja vaimu terviklikkuse poole. Romaanis põimuvad lapse vahetu kogemus ja täiskasvanu tagantjärele-mõistmine õrnas, kuid täpses kooskõlas. Móra ei kirjuta üksnes lapse silme läbi, vaid laseb kõlada ka autorihäälel, mis vaatab minevikku mõistvalt, hoidudes liigsest haletsusest. Poisi sirgumisloos sulanduvad seiklused lugudega kaotusest, süüst ja sõprusest ning kireva, üdini inimliku tegelastegaleriiga. Peategelases Gergős võib ära tunda ka Mora enda, kelle isa oli samuti kasuksepp. Kui isa sureb, pärandab ta pojale võlukasuka, paigatud ja kauni vesti, mis teda kaitseb ja saadab. Selles Ungari tikanditega kasukas säilib Gergő lapsemeelse kujutlusvõime toel isa hing, mis poissi läbi elu juhib.