Alates külma sõja aastatest, mil le Carré töötas Briti luures, hiljem kirjanikutöös, mis viis ta sõjast lõhestatud Kambodžasse, Beirutisse 1982. aasta Iisraeli sissetungi eel ning Venemaale enne ja pärast Berliini müüri langemist, on le Carré alati kirjutanud kaasaja südamest. Käesolevas raamatus, oma esimeses mälestusteraamatus, on le Carré nii naljakas kui lõikavalt terav ning tõlgendab sündmusi, mille tunnistajaks ta on, samasuguse moraalse paindlikkusega, mille on süstinud ka oma raamatutesse.
Ükskõik, kas ta kirjutab papagoist Beiruti hotellis, kes suutis täiuslikult matkida automaadituld ja Beethoveni viienda sümfoonia avaakorde, külastab Rwanda muuseumi, kus pärast genotsiidi on välja pandud matmata surnud, tähistab vana-aastalõppu koos Yassir Arafatiga ja tema ülemjuhatusega, küsitleb saksa naisterroristi Negevi kõrbes asuvas vanglas, kuulab suure füüsiku, dissidendi ja Nobeli preemia laureaadi Andrei Sahharovi tarkusi või kirjeldab humanitaarabitöötajat, kellest on inspireeritud „Ustava aedniku” peategelane, annab le Carré kõigele elu ja huumorit, paneb meid kord valjusti naerma, kord aga kutsub meid mõtlema uuesti sündmustele ja inimestele, keda me enda arvates juba mõistsime.
Mis kõige parem – ta laseb meil heita pilgu ühe kirjaniku rohkem kui kuue aastakümne pikkusele teekonnale ja inimliku sädeme otsinguile, mis on andnud tema väljamõeldud tegelastele nii palju elulähedust ja soojust.
John le Carré (1931–2020) sündis Inglismaal ning õppis Berni ja Oxfordi ülikoolides. Ta töötas õppejõuna Etoni kolledžis ja külma sõja ajal lühikest aega Briti luures. Rohkem kui viiskümmend aastat elatus ta kirjutamisest.
