Torgny Lindgreni (s 1938) raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde ja ta on rahvusvaheliselt üks tuntumaid Rootsi kirjanikke. Käesolev triloogia kannab üldpealkirja „Halastusel ei ole seadusi“ ja koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré Piibel“ (2005), mis moodustavad ühe terviku, triptühhoni.
Romaanides on ühiseid tegelasi, tegevuspaiku, motiive. Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on väga ähmane. On kordusi ja viiteid nagu Mahleri muusikas, mida Lindgren hindab. On sõnamängu ja elufilosoofiat ning tüüpe, kes oleksid nagu päris ja ei ole ka.
Triptühhoni viimane osa, Doré Piibel, räägib iseäralikust vanemast mehest, kes istub Põhja-Rootsis Västerbottenis mäe tipul asuvas majas ja jäädvustab oma elu diktofonilindile. Mees ei ole iial õppinud lugema ega kirjutam a. Tema puue on ta ühiskonnast välja arvanud, aga see ei takista teda oma elu mõtestamast. Tema ainsaks toetuspunktiks ja teadmiste allikaks on vana Doré pildi-Piibel, mille ta lapsena on detailselt meelde jätnud. Raamatust ilma jäänud, katsub ta terve elu neid pilte reprodutseerida, et näidata neid Isale, kes on ta hüljanud. Selles näeb ta oma eluülesannet.
Torgny Lindgren on ise rõhutanud, et tema triptühhon räägib eeskätt Armust, Jumala halastusest, mille kohta ei käi Piiblis ühtegi käsku. Tema kaastunnet äratavad tegelased on kui inimsuse proovikivid. Inimeksistents siin maailmas on väeti ja kaitsetu, kui teda ei tiivusta usk, lootus ja armastus. Kui inimene aga leiab endale toe kas või eluvales, on ta päästetud. Selleks toeks või eluvaleks võib olla kunst, olgu ta võlts või eht. Nii pühendub peategelane läbi elu Doré Piiblile, ehkki kunstiajalugu peab selle pilte lamedaks massitooteks. Tema sõber Manfred Marklund aga sisustab oma elu, kirjutades ajalehele nuppe kohalikest sündmustest, mida võib-olla ei olegi toimunud, ja inimestest, keda võib-olla ei olegi elanud.