"Romaan „Kadunud moosekandid“ ilmus esimest korda eesti keeles aastal 1984. Raamatu tõlkis Arvo Alas ja ka käesolev väljaanne sisaldab sedasama suurepärast tõlget, kuid tekstile on lisatud täiendavaid selgitusi. Lisaks leiab raamatust: neli näidet autori kunstiloomingust, kaks fotot autorist, ülevaate tõlkijast ja raamatu ilmumisest 1980. aastatel ning järelsõna, mis annab ülevaate William Heineseni elust ja loomingust. William Heinesen oli Fääri saarte kuulsaim kirjanik, keda ühtlasi peetakse ka üheks 20. sajandi olulisimaks Põhjamaade kirjanikuks. Aastal 1965 pälvis ta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. Aastal 1981 loobus ta Nobeli kirjandusauhinnale kandideerimast, kuna selle andmine taani keeles kirjutavale Fääri kirjanikule oleks tema arvates kahjustanud Fääri saarte püüdlusi oma sõltumatu kultuuri loomisel. Tõlkija järelsõnast 1984. aasta raamatule: „Kadunud moosekandid“ (De fortabte spillemænd, 1950) käsitleb taas sõdade eelset ajajärku, see on kirju tegelastegaleriiga satiiriline kolkaeluburlesk, mis vahest rohkem kui teised Heineseni teosed kaldub farssi, millest aga ei puudu ka äärmiselt lüürilised noodid. Peategelaseks võibki pidada muusikat. Seda rõhutab teose sümfooniline ülesehitus: neljaosaline romaan algab sissejuhatusega, tutvustab tegelaskujusid ja teemasid, teemade arenedes sündmuste kulg kiireneb, kolmandas osas toimub peamine võitlus Hea ja Kurja vahel, mispeale saabub eleegiline finaal tulevikulootustega muusika võidukäigule. Romaani lähedust muusikateosega toonitab ka teema kordamine erinevas „orkestreeringus“ – näiteks kolme esimese osa alguses kolme erineva, traagiliselt lõppeva pulmapeo kirjeldus. Teose ülesehitust rõhutavad ka peatükkide (taani k. kapitel) asemel kasutatavad sõnad „osa“ (sats), mis on käibel muusikaterminoloogias."