„Narva. Daatšast paleeni“ viib uudistaja kahte linna – Narva ja Jaanilinna. Narva võib olla küll Eesti üks suurimaid linnu, ent ometi on selle arhitektuur ja ajalooline keskkond laiemale publikule kahetsusväärselt vähe tuntud. Teoses ei piirduta mitte ainuüksi uhke mineviku kirjeldamisega, vaid minevikku valgustatakse tänapäevase keskkonna kaudu ning näidatakse, et ka praegu pakub linn väga palju avastamisrõõmu. Peamine tähelepanu raamatus on allesolevatel objektidel ja kihistustel; hävinud pärandil, mida sõdade tallermaaks olnud linnas on palju, peatutakse vähem. Loomulikult leiavad kajastamist Hermanni linnus ja teised kaitserajatised, raekoda ja vanalinna vähesed säilinud majad, Kreenholmiga seotud uhke tööstuspärand, aga ka kaheldamatult Eesti üks silmapaistvamaid ehitisi – Tartu Ülikooli Narva kolledž. Ka ei puudu siit tüüpelamutega nõukogudeaegsed mikrorajoonid ning vahvate isetekkeliste rajatistega aianduskooperatiivid, sest just neist tänapäevane Narva paljuski ju koosneb. Lisaks käsitletakse tänapäevase Narva ühe olulisema kaubaartikli – elektrienergia – tootmist ja sellega seotud rajatisi. Samuti on heidetud pilk militaarobjektidele ja monumentidele ning Narva jõe kallaste etniliselt kireva elanikkonna minevikule ja tänapäevale. Raamat käsitleb nii omaette linnana kui ka Narva linnaosast välja kasvanud Jaanilinna, kus olulisima maamärgi – linnuse – kõrval on esile toodud arhitektuuriliselt mitmekihiline ja seni paljude jaoks avastamata Parussinka linnaosa. Välja ei jää ka mainitud asulaid liitev ja lahutav Narva jõgi. Raamat on suunatud eelkõige arhitektuuri- ja ajaloosõpradele, aga ka kodukanti paremini tundma õppida soovivatele kohalikele. Kuna piirkond on olnud aastasadu eri ideoloogiate ja sõdade tallermaaks, siis soovitakse pakkuda tasakaalustatud ja lugupidavat käsitlust. Liigset nostalgiat vältides demonstreerivad autorid, kuidas Narva kant pakub kohati lausa paralleelreaalsusi, nihestusi ja salasoppe, mis mujal Eestis on juba kadumas