Acheroni õied

Märt Sepperi luule on eepiline, müütiline ja müstiline kuid seejuures siiski vahedalt ajakajaline. Märt ei pühi nipsasjakestelt tolmu – ta ei jända hallivõitu argielu poetiseerimise ja olukirjeldustega. Teda huvitavad taassünnid siin- ja sealilmas, maailma mõtestamine ja mõistmine, loomine ning armastamine. Märdi luuletused on kui jutustused vestlustest nähtamatute vendadega, mida lugedes kerkib tundmusisse miski tuttavlik Uku Masingu ja Czesław Miłoszi filosoofilistest poeesidest. *** Teadmatuse keel Certosa di Pavia altarite ees võib näha steariinküünalde laksuvaid leeke ja kulutada põlvi, aga see, mille eest meid ei hoiatata, ei tulene niivõrd murest kui pimedusest. Iga fresko juures seisab tema alandlik looja: Bergognone, Crespi, Perugino, Solari, Ludovico Sforza ... kuid imetlusväärsete kunstiteoste ees peegeldub armastajate pilgus üksnes võigas tähelepanematus. Ei seleta silm igavikule jalgu jäänuid – ambroosiast joobunud artiste ning nende muusade elust ja armastusest pulbitsenud südamete peidetud varasalvi. Saladuste panipaiku, lootustele ja ootustele suletud avausi, viljatuid otsinguid, tusaseid päevi ja öid, mil ainsa kaaslase ja kuulajana laotas vaikus neile teki peale ja suudles neid. Kõikide elude sees on näguripäevi. Kuidas meid hoiatada saakski? Me ju ei mõista.